Black Friday, Cyber Monday, Must reede, E-esmaspäev, Osturalli, Hullud Päevad, SAH, allahindlus, lisa allahindlus, lisa-lisa allahindlus jne.
Eelneval loetelul on midagi ühist — need kampaaniad on loodud, et tarbijatele rohkem kaupu müüa. Eesmärgiga ettevõtte käivet ja kasumit kasvatada.
Need ostupühad ei ole sellepärast kokku pandud, et meile, tarbijatele, midagi pool muidu ära kinkida. Pole loodud selleks, et me saaksime teha kaalutletud otsuseid, ostmaks eluks vajalikke kaupu mõistliku hinnaga.
Oleme igapäevaselt kaudse tarbimissurve all. Reklaamid on ehitatud üles tekitama emotsiooni — kui tahad olla enesekindel, sportlik, armastatud, hinnatud ja edukas, siis pead ostma just seda reklaamitud toodet.
Kas tegelikkuses teeb selle toote omamine mind enesekindlaks, sportlikuks, armastatuks, hinnatuks ja edukaks? — pigem mitte. Teglikkuses tekitab asjade ostmine ärevust. Mida rohkem asju, seda rohkem nende paigutamist ja hooldamist. Mida rohkem ostame, seda suurem keskkonna jalajälg.

Kiirmood. Kaupade hinnad aina langevad
Kui varem suutsime osta ühed jalanõud, kampsuni või särgi aastas, siis nüüd võime osta uued ketsid igal hooajal. Uue jõulukampsuni igal aastal. T-särgi kasvõi igaks uueks ürituseks.
Kiirmood on muutnud riiete hinnad aina odavamaks, samal ajal kui maailmas on tööjõu kulu kasvanud, keskkonnanõuded karmistunud ja materjalid kallinendud. Kuidas on see võimalik? Tundub ebaloogiline.
See paneb mõtlema, et mille arvelt riided tegelikult odavnenud on? Kas suured jaeketid on vähendanud oma kasumimarginali või on nad tihedas konkurentsis otsinud võimalusi tootmiskulude langetamiseks?
Kahjuks on tõene teine vastust. Suured moe- ja rõivatöösturid on kolinud riikidesse, kus nad saavad mahuga tootmishinna alla suruda inimeste ja keskkonna arvelt.
Võta arvesse, mis on tegelik maksumus
Igapäva oste tehes ei mõtle me tihti peale sellele, mis on selle tegelik maksumus — tegelik maksumus nii inimestle kui keskkonnale.
Arengumaades riiete tootmise hinna alla surumine väljendub otseselt nii reostunud vees, õhusaastes, haigustes kui ka inimeludes.
Bangladeshis töötavad naised trellidega piiratud hoonetes pikki päevi 2 dollarise päevatasu eest, et õmmelda särke, mida meie soodukate ajal poest kokku ostame. Selle särgi tootmise omahinna sisse ei mahu haigekassa, haridus, kindlustus ega sotsiaalteenused.
Mis on minu ostetud 5 eurose H&M’i särgi tegelik maksumus? Ja kes maksab kinni selle tegeliku hinna?
Konsumerism
Odavad riided panevad meid rikkana tundma, sest me jaksame palju osta. Kuid tegelikult muutume vaesemaks ja vaesemaks ning rikkaks saavad need, kellelt me ostame.
Asjad, mis olid varem mõeldud ära kasutamiseks on nüüd mõeldud lihtsalt kasutamiseks. Kui meil eset enam vaja ei lähe, siis kas annetame selle ära või viskame musta kilekotti, kraanikausi all.
Mida me aga ei arvesta on see, et näiteks ainult ~10% annetatud riietest leiab uue omaniku. Ülejäänud jõuavad kas prügimäele või saadetakse kriisikolde riikidesse, nt Haitile, kus riiete pealevool on lämmatanud kohaliku tekstiilitööstuse.

Oluline on mõelda nii sellele, mida me koju toome, kui ka sellele, mis saab ostetud eseme või vidinaga siis, kui meie seda enam ei kasuta. Kui suur on meie vastutus, kui jätame valikust välja ära viskamise ja annetamise? Kuidas kasutada ära kauba tervet elutsüklit? Kas meil on üldse seda toodet vaja?
Lõppakord
Olen viimastel aastatel aina rohkem liikumas minimalistlikuma elustiili suunas ning pööramas tähelepanu enda tarbimisharjumustele.
Kindlasti on minu tarbimisharjumusi mõjutanud ka ümbritsev keskkond — Elades Kalamaja hipster-kultuuri mullis, kus igasugune plastik on no-go, prügisorteerimine on popp ja restoranis liharoogasid tellida ei julge, hakkab see mõjutama ka enda igapäeva otsuseid.
Mind inspireeris seda tarbimiskäitumise usutlust kirjutama nii enda viimaste aastate tarbimisharjumuste järjepidev muutmine, keskkonnaprobleemide osas teadlikumaks saamine kui ka üks väga hea dokumentaalfilm nimega The True Cost.
Investeerides teen ma igapäevaselt finantsiliselt jätkusuutlike otsuseid. Miks mitte rakendada sarnaseid põhimõtteid ka igapäeva tarbimisotsuste tegemisel!