Ära kunagi kaota raha
Investeerimisteekonna üheks paratamatuks osaks on vigade tegemine. Vigade tegemise positiivne pool on võimalus nendest õppida ning seeläbi enda kogemustepagasit laiendada. Negatiivne pool tähendab enamasti aga raha kaotamist. Kuid mitte ainult, koos rahaga on raisku läinud ka aeg, mis kulus algkapitali teenimiseks ning mis hiljem kulub kaotatud raha tagasi teenimiseks.
Kui kalliks osutuvad investeerimisel tehtud vead, sõltub aga sellest, kui kiiresti me me tehtud vigadest õpime. Sellepärast soovin teiega jagada ausalt oma investeerimiskarjääri suurimaid möödapanekuid ja õppetunde.
Tark õpib teiste vigadest. Õppige minu omadest. Kõike ei pea omal nahal läbi katsetama.
Viga #1 – Suur tükk ajab suu lõhki
Oma investeerimis-karjääri algusaegadel otsustasin investeerida vastloodud hekifondi, mille põhitegevuseks olid riskantsed kauplemisstrateegiad. Fondi asutaja oli muljetavaldava taustaga ning investeerimas olid ka teised asjalikud investorid. Otsustasin investeerida 5000€, mis oli ka fondi sisenemise miinimum summa. Investeerimise hetkel moodustas see ~18% minu kogu portfellist.
Kerime aega edasi 8 aastat ja antud investeeringu väärtus on ligikaudu 100€ ehk minu algsest investeeringust on alles vaid 2%. Arvestuslik kaotus ligi 4900€, mis tõlgendub ligi -40% annualiseeritud tootluseks (XIRR meetodil).
Milles aga seisnes viga?
Minu hinnangul ei seisnenud viga fondi valikus. Tegemist oli algusest peale väga riskantset strateegiat rakendava fondiga, seega risk kogu raha kaotada oli algusest peale kommunikeeritud. Muidugi selle eesmärgiga keegi investeeringut tegema ei lähe, kuid ei saa öelda, et riskid olid arusaamatud.
Viga seisnes aga minu riskihalduses. Antud investeering moodustas liiga suure osa minu portfellist. Selle ühe investeeringu kaotus mõjutaks oluliselt minu portfelli väärtust.
Õppetund: Puudulik riskihaldus
Tehtud viga õpetas, kui oluline on jälgida riskihaldust. Tänaseks olen seadnud paika protsentuaalse lae, kui suur osa portfellist võib olla investeeritud ühte instrumenti. Läbivalt olen piiriks seadnud 2,5% ning väga sügava teesiga ning madalama riskiga instrumentide puhul kuni 5% portfellist. Sellise riskihalduse juures ei mõjuta ühe investeeringu väärtuse kaotus märkimisväärselt portfelli koguväärtust.
Viga #2 – Oma nahk mängus
Aastal 2015 alustas üks varajase faasi finantsettevõte enda teekonda. Üks kolmest asutajatest oli mulle tuttav ning ettevõtte lansseerimise juures olid ka mitmed tuntud asutajaliikmed (loe: nõukogu). Soovisin investeerida sarnaselt teiste mainekate investoritega. Panustasin ettevõttesse 5000€.
Kaks aastat peale alustamist ilmnes auditeerimisel info, et kaks asutajat olid teinud ettevõtte rahaga illegaalse sisuga tehinguid. Seejärel vahetati välja kogu juhatus ning asutus tagasi ka nõukogu. Investeeringu turuväärtus on hetkeseisuga ligikaudu 1800€, mis tõlgendub ligi 3200€ suuruses arvestuslikus miinuses.
Milles seisnes viga?
Investeerimise hetkel olin kohtunud ainult ühe asutajaga kolmest. Investeerimise tuhinas ei olnud ma lähemalt uurinud teiste asutajaliikmete rahalist seost ettevõttega. Peagi peale negatiivsete uudiste avalikuks tulemist taandus nõukogu ning ilmnes asjaolu, et vaid üksikud neist olid ise projekti rahaliselt panustanud.
Veaks pean seda, et privaatsesse ettevõttesse investeerimisel ei teinud ma piisavalt taustauuringut. Ma ei kohtunud kõigi asutajatega. Samuti toetusin enda investeerimisotsuses liigselt mainekate investorite olemasolule ning jätsin uurimata nende rahalise seose ja motivatsiooni ettevõttega. Eeldasin, et kõigil on oma nahk mängus.
Õppetund: Tee oma uurimistöö
Varajase faasi ettevõtete puhul on ülimalt oluline kohtuda kõigi asutajatega. Ideed teevad teoks inimesed, seega suurim investeerimise tees tugineb ka usul meeskonda.
Ühtlasi on oluline teha iga investeeringu puhul enda uurimistöö ja mitte teha otsust teistest lähtuvalt. Igal investoril on unikaalne teekond ja taust. Seega ei ole mõistlik enda investeerimisotsust teha pelgalt teisi kopeerides.
Viga #3 – Igav on, kaupleks veidi
2021. aasta sügisel oli tekkinud pisut vaba aega ning kontol oli ka vaba kapitali. Tekkis tunne, et igavuse peletamiseks võiks veidi kaubelda.
Valisin instrumendiks Bitcoini ning paigutasin turule esimese tuhat eurot. Peale esimest suuremat hinna langemist hakkasin enda otsuses kahtlema ning müüsin positsiooni maha. Müügi järel võttis turg suuna üles. Nüüd tundus mulle jällegi müügitehing vale otsusena ning otsustasin uuesti enda 1000€ mängu panna. Muidugi kohe varsti turg kukkus ja lõin ikka põnnama – müüsin positsiooni.
Mõne aja möödudes tegi turg suure karuhüppe alla. Mõtlesin, et nüüd saan uuesti soodsa hinnaga siseneda. Võtsin kohe 3 järjestikust 1000€ positsiooni. Turg langes lineaarselt edasi. Arvasin, et olen oma varastest emotsioonidest võitu saanud ning suurendasin positsiooni iga languse järel – kokku 5 korda 1000€ eurot veel sisse. Viisin keskmist soetushinda alla poole.
Natuke aega läks mööda ja turg läks vabalangusesse – langes kolmel järjestikusel päeval kokku 21%. Minus tekkis suur hirm. Mõistsin, et turg võib kauem irratsionaalne olla, kui mul raha jätkub. Nii otsustasin kogu positsioonist väljuda. Mõistagi kohe peale seda võttis turg suuna üles. Ja nii võtsin ka mina “põhja lähedal” uuesti positsiooni sisse.
Kokku oli minu panus 9,476€. Perioodi lõpuks oli alles 4,350€, mis teeb arvestuslikuks kaotuseks 5,127€. See on -40% annualiseeritud tootlust (XIRR meetodil arvutatuna).
Milles seisnes viga?
Investeerimistees oli läbi mõtlemata ning strateegia oli olematu. Kogu investeering või õigemini kauplemine baseerus emotsioonidel. Nii ei olnud mul toetuspunkti strateegiale, mis oleks mind otsuste tegemisel toetanud.
Antud investeeringu puhul päästis mind riskihaldus. Kogu panus oli vähem kui 1% minu portfellist ja rahaline kaotus vaid 0,5% portfellist. See kaotus ei mõjutanud oluliselt minu portfelli koguväärtust. Sellegipoolest ei saa õigustada läbi mõtlemata otsuseid.
Õppetund: Ära hobi-kauple
Õppisin seda, et investeeringusse minnes pean alati olema läbi mõelnud teesi ja strateegia. Samuti pean aru saama, milline on minu potentsiaalne eelis antud varaklassis. Avalikul turul kaubeldes mul eelis puudub. Mul ei ole rohkem siseinfot, kogemust ega aega (võrreldes proffesionaalsete meeskondadega). Kas mul on mõtet eelise puudumisel investeerida lootes teenida keskmisest kõrgemat tootlust? Pigem mitte. Õppetund endale – ära hobi-kauple.
Õppetundide kinnistamine
Ma ei loe investeerimisvigadeks tingimata neid olukordi, millega olen enim raha kaotanud. Suurimad investeerimisvead on minu jaoks halvad otsused, mis on tuginenud läbimõtlemata strateegial.
Vigadest õppimiseks on tarvis andmetele otsa vaadata. Kehvade investeerimisotsuste kirja panemine ja analüüsimine annab võimaluse jõuda õppetundideni, millele järgmisel investeerimisotsustel toetuda.
Pead liiva alla peites ja kaotusi mitte tunnistades paremaks investoriks ei saa. Enda vigade teistega jagamine on hea viis õppetundide kinnistamiseks. Ühelt poolt toimub jagamisel juba automaatselt analüüs, teisalt annan oma sõnadega lubaduse mitte samasse ämbrisse tulevikus astuda.
Boonuseks on see, et lugejad hoiavad mind edaspidi vaikimisi vastutavana mitte neid samu vigu korrata. Nii olen nüüd kõigi teie ees vaikimisi vastutav.
Investorile vajalikud tööriistad enda rahaasjade haldamiseks
Soovin teiega jagada kolme olulist rahaasjade haldamise tööriista, mis on toetanud minu teekonda rahalise sõltumatuseni.
